Humanitaarklassid Vargamäel ja Eesti Ringhäälingumuuseumis
Päev enne vaheaega käisid Nõmme Gümnaasiumi humanitaarklassid tutvumas Tammsaare-Põhja taluga ja kätt proovimas teleankruna Eesti ringhäälingumuuseumis.
Vargamäe võttis meid vastu mahedates sügisvärvides ja külmade tuulepuhangutega. Kohe hakkas kõigi peas veerema ettekujutus kargetest sügispäevadest, kui Mäe Andres paljajalu kraavi käis kaevamas. Ainuüksi mõte sellest tekitas külmavärinaid!
Läbi Tammsaare-Põhja talu ehk Vargamäe saime hea ülevaate nii Anton Hansen Tammsaare enda lapsepõlvest kui ka “Tõe ja õiguse” tegelaste Andrese ja Krõõda eluolust. Sügava mulje jätsid tolleaegsed tööriistad ja muud tarbeesemed. Kui vähese ja elementaarsega pidid nad hakkama saama! Oli hea meel tõdeda, et eestlane on kange rahvas ja saab hakkama ka kitsikuses. Kindlasti on tõepõhi all lausel, et töö toob leiva lauale.
Kohapeal saime ka oma näitlemisoskused proovile panna, lugesime katkendeid Tammsaare pentaloogiast.
Mitte just iga päev ei saa Tammsaarega pilti teha, mis siis, et vaid tema vahakujuga, aga hea võimalus oli seegi! Seesama vahakuju istub tema venna, Jüri, kunagises majas, kuhu on tehtud muuseum, mis on pühendatud Tammsaarele ja tema teosele “Tõde ja õigus.” Saime lugeda tsitaate raamatutest, mis olid kantud neljale seinale, ning kuulata, kuidas Tammsaare õde, Martha Hansen, muljetab nii kirjanikust vennast kui ka isast, kes teadagi oli Andrese prototüüp.
Vargamäelt lahkudes suundusime Eesti ringhäälingumuuseumisse, kus valmis meie oma väike uudiste saade. Tekstid olid juba ette valmis kirjutatud, manasime tõsised näod ette ja keerutasime uudisteankru toolides. Humoorikates uudistes oli juttu nii Välgu panga pankrotist, paljastest migrantidest kui ka sarimõrvarist Tallinna tänavatel. Hiljem meie saadet vaadates oli kindlasti arusaadav, keda võiks vabalt näha tulevikus mõnes uudistesaates. Kellel vähegi mahti oli, sai tutvuda muuseumis ka vanade televiisorite kui ka raadiotega.
Suured tänud õpetajatele ja korraldajatele!
Nesrin Vološtšuk, 11.H
